Sri Bhagavan: See armastus, millest teie räägite, ning armastus, millest mina räägin, on täiesti erinevad. Kui te ütlete, et Jumal on armastus – siis see armastus erineb sellest, kui te ütlete: „Ma armastan oma naist.” See on hoopis teistsugune.
Kõik, mis sünnib mõistuses, allub teatud seadustele. Armastus, millest mina räägin, ei sünni mõistuses. Seega on see hoopis teistsugune.
Armastus, millest te räägite kui „minu naine, minu poeg, minu laps” – sellesse on kaasatud mina. Seega ta allub teatud seadustele.
Millised seadused need on? Üks põhiline seadus seisneb selles, et te langete samal põhjusel, mille pärast te tõusite. See armastus, mille abil te puhkesite õide, saite tugevaks ning kasvasite, peab koost lagunema. Ta ei saa vältida seda seadust. Sama armastus, mis oli väga sümpaatne, lakkab selline olemast. Sama kiindumus muutub koormaks. See peab juhtuma ning ta sureb. Nagu seemnest saab puu ja puust seeme, see annab vilju ja õisi hooajal ning siis puu sureb. Kõigel on oma tsüklid.
Ning kui teid tõmbab naise juurde siis selline tõmme nagu kiindumus, omamine ja ärakasutamine – see on see armastus, millest teie räägite. See jätkub õitsemise perioodil ning siis loomulikul kombel peab surema.
Kõik see on täiuslik. Ma ei näe selles midagi väära. Kuid, kui te avate enda jaoks teistsuguse armastuse, millest meie räägime, siis see on igavene, kuna ta ei ole nendest tsüklitest sõltuv. See armastus ei toetu mina-tundele. Kõik, mis sünnib mina-tunde põhjal, allub tsüklitele ning ying-yang saab võimu. See hakkab ringiratast mööda korduma uuesti ja uuesti.
Seeüpärast inimesed tulevad minu juurde ja ütlevad: „Me olime armunud, kuid enam armastust ei ole.” Ma küsin neilt: „Kui kaua?” Üldiselt 2, 4, 7 aastat ja kõik. See ei ole üllatus. Loomulikult me võime teha mingit taastavat tööd, kuid ta on läinud. Šarm on läinud. See kestis nii kaua, kuni te kasvasite suureks ja hakkasite inimest teistmoodi nägema.
Praegu te peate leidma muid põhjuseid selleks, et olla inimesega seotud. Te peate leidma inimeses midagi uut. Ja siis teil tekib elus uus periood. Vana on läinud ning pidigi minema. Mõistus on lihtsalt sellega harjunud. Niipea kui mõistus millegagi harjub, huvi kaob. Ta lihtsalt hülgab vana. Talle on kogu aeg vaja kellekski või millekski saada, on tarvis midagi uut. Ainult nii saab ta ellu jääda, muul moel mitte. Selline on mõistuse loomus ning see loomus pole muutunud viimase 2 miljoni aasta jooksul. See on samasugune. Pidev kellekski saamine peab leidma aset.
Praegu me räägime sellest, kuidas „olla” – see on hoopis muu. Te olete rohkem haaratud kellekski saamise poolt, pidev saamine, saamine, saamine. Te peate kohanema muutustega. Praegu te armastate oma naist, sest ta on noor ja ilus. Pärast te armastate teda, kuna ta on elutark. Siis te armastate teda, kuna ta sai raha. Pärast armastate teda, sest ta hoolitseb teie eest. Te peate mõistlikult muutuma. Nii tuleb olukorraga toime tulla.
Paljud inimesed on loomulikult õppinud seda selgeks. See jõuab nendeni loomulikult. Kui ei, siis te vajate abi.
Vene keelest tõlkis: Carolina Daineka
